Harilik mustikas
|
See artikkel räägib harilikust mustikast; perekonna kohta vaata artiklit Mustikas (perekond); kultuurmustika kohta vaata artiklit Kultuurmustikas; kaubanduskeskuse kohta vaata artiklit Mustikas (kaubanduskeskus) |
| Harilik mustikas | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kanarbikulaadsed Ericales |
| Sugukond |
Kanarbikulised Ericaceae |
| Perekond |
Mustikas Vaccinium |
| Liik |
Harilik mustikas |
| Binaarne nimetus | |
|
Vaccinium myrtillus L. | |
Harilik mustikas ehk mustikas (Vaccinium myrtillus) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv heitlehine kääbuspõõsas ehk puhmas.
Harilikku mustikat kirjeldas esimesena teaduslikult Carl von Linné. Mustika perekonnanimi tuleb ladinakeelsest sõnast vacca 'lehm' ja viitab sellele, et mustikalehed kõlbavad veistele süüa. Liiginimi tuleb sõnast myrtus 'mirt' ja viitab sellele, et harilik mustikas ja väike mirt näevad välja üsna sarnased.
Taime eestikeelne nimetus "mustikas" tuleb tema marjade värvist, samuti sellest, et küpsed marjad purunevad kergesti ning määrivad käsi ja nägu.
Omakorda kaktuseperekonna Myrtillocactus nimi tuleb sellest, et tema viljad meenutavad väliselt mustikaid.
Botaanilised tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]
Mustikapuhmas on 15–40 cm kõrge, tõusva või püstise varre ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega. Levila põhjaosas, tundras on mustikas märksa madalam, kasvab vähem kui 10 cm kõrgeks. Mustikal on roomav risoom, mis annab ohtralt võsusid.
Lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Lehed paiknevad varrel vahelduvalt. Lehed ja varred on soonega, nii et vihmavesi voolab neid sooni mööda otse juure peale. Mustikas on heitlehine: sügisel langevad lehed maha. Sageli muudavad mustikalehed enne langemist värvi, muutudes näiteks punaseks, aga mitte korraga ja mitte kõik. Samal taimel võib näha kõrvuti paiknemas nii rohelisi kui ka punakaid lehti ning hilissügiselgi võib mustikal näha täiesti rohelisi lehti.
Õied on rohekasvalged, roosaka varjundiga, urnjad ning asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehtede kaenlas. Õiel on 5 õielehte, 10 tolmukat ja 1 emakas. Sigimik on alumine. Lehetupp ei jagune osadeks. Õis on allapoole kaldu ja see kaitseb tolmuterasid kuivamise eest. Ta õitseb mais-juunis. Mustikas on putuktolmleja; teda tolmeldavad peamiselt mesilased ja kimalased. Mustikas on hea meetaim.
Marjad valmivad juulis-augustis. Nad on mustad, aga neid katab õhuke vahakiht, mis muudab nad tumesinisteks. Vahakiht eemaldub pesemisel kergesti. Mari on seest punane. Mustikamarjas on kuni 40 seemet, keskmiselt poole vähem.
Levik ja kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Laial maa-alal levinud harilik mustikas kasvab järgmistes piirkondades:[1]
- Aasia: Türgi põhjaosa, Kaukaasia, Siber, Mongoolia, Honshū saare põhja- ja keskosa;
- Euroopa: peaaegu kogu Euroopas, välja arvatud selle lõunaosa;
- Põhja-Ameerika: Gröönimaa edelaosa, Kanada lääneosa, USA loode-, kesk- ja edelaosa. Lõunapoolsetes kasvukohtades kasvab mustikas ainult mägedes, merepinnast kuni 3660 m kõrgusel[2].
Harilik mustikas on levinud üle Eesti ning kasvab niisketes metsades, metsa- ja rabaservadel, eelistades peamiselt happelist turvasmulda.
Maailmas kasvatatakse mustikaid ka istandustes, mille tarbeks on aretatud eriti suurte marjadega sorte. Hilissuvel ja varasügisel ostavad paljud ettevõtjad elanikkonnalt mustikaid kokku. Mustikate korjamine metsast annab paljudele lisasissetulekut. Päevas korjab kogenud mustikakorjaja ligi kümme liitrit marju, ehkki see sõltub suuresti korjajast ja samuti metsast.
Saadused
[muuda | muuda lähteteksti]Droogina kasutatakse mustikavilju (Myrtilli fructus).
Mustikas on väärtuslik marjataim. Tema tumesinised marjad on meeldiva magusa maitsega. Need sisaldavad suhkruid (5–7%), pektiine, orgaanilisi happeid (õun- ja sidrunhapet 1%) ning parkaineid (7%) pürokatehhiinide rühmast. Küllaldaselt on väärtuslikke vitamiine: C-vitamiini, karoteeni, PP-vitamiini, B2- ja B1-vitamiini. Lehed sisaldavad parkaineid (kuni 20%), arbutiini (1,6%), glükosiidi mürtilliini (1%), glükosiidi neomürtilliini, flavonoide ja orgaanilisi happeid.
Marjadest valmistatakse toor- ja keedumoosi, kompotte, keediseid, džemme, mahla, veine jm. Marju säilitatakse ka kuivatatult või pudelis.
Mustikas leiduv värvaine on pH-indikaator. Kui kasvukohas pH väheneb, muutub värvaine punasest siniseks. Seda kasutatakse toiduvärvina, näiteks liha tembeldamiseks, sest ta on täiesti ohutu ja looduslik.
Kes on söönud suure hulga mustikaid, selle väljaheide on teist värvi: see muutub väga tumedaks, peaaegu mustaks.
Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]| Toitaine | Väärtus 100 g kohta |
|---|---|
| Kalorsus | 48,0 kcal |
| Vesi | 87,1 g |
| Süsivesikud | 11,5 g |
| Kiudained | 2,8 g |
| Valgud | 0,7 g |
| Lipiidid | 0,5 g |
| Tuhk | 0,2 g |
| Toiteelement | Väärtus 100 g kohta |
|---|---|
| Kaalium (K) | 103,0 mg |
| Kaltsium (Ca) | 15,0 mg |
| Fosfor (P) | 9,0 mg |
| Magneesium (Mg) | 7,0 mg |
| Mangaan (Mn) | 3,3 mg |
| Naatrium (Na) | 3,0 mg |
| Raud (Fe) | 0,8 mg |
| Vask (Cu) | 0,11 mg |
| Tsink (Zn) | 0,1 mg |
| Jood (I) | 1,2 μg |
| Kroom (Cr) | 1,0 μg |
| Vitamiin | Väärtus 100 g kohta |
|---|---|
| C | 44,0 mg |
| A | 1,08 µg |
| β-karoteen | 13 µg |
| B1 | 0,03 mg |
| B2 | 0,03 mg |
| B3 | 0,40 mg |
| B5 | 0,16 mg |
| B6 | 0,06 mg |
| E | 1,9 mg |
| Folaadid | 6,0 µg |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ ""Vaccinium myrtillus"". Germplasm Resources Information Network (inglise). Vaadatud 03.12.2010.
- ↑ ""Vaccinium myrtillus"". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 03.12.2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 ""Bilberry, raw"". www.foodcomp.dk (inglise). Vaadatud 17.01.2011.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mustikas |
- Harilik mustikas andmebaasis eElurikkus
